line line line

Haridus Myanmaris: kauaoodatud privileeg või traditsioonide murdja?

Cätlyn Toomere
Tallinna Ülikool
Aasia uuringute magistrant

Sai Naw Kham

Novembri lõpus toimus MTÜ Mondo ja AUKE (Aasia Uuringute Koda Eestis) koostöös Tallinna Ülikoolis Myanmari teemalise dokumentaalfilmi “Myanmar – tarkuse tuulajad” linastus, millele järgnes arutelu filmi autori Indrek Treufeldti ja MTÜ Mondo partneri, Shani osariigi hariduse edendaja Sai Naw Khamiga.

MTÜ Mondo on Myanmaris tegutsenud juba aastast 2014, edendades Shani maapiirkondades haridust koos partnerorganisatsiooni CRED-i (Centre for Rural Education & Development) ja selle juhi Sai Naw Khamiga. Ühtekokku on CRED loonud 4 kloostrikooli ja 22 kogukonnakooli ning neisse on koolitatud õpetajateks üle 20 naisõpetaja. Samuti on Shani osariigis käinud Eestist kuus vabatahtlikku. MTÜ Mondo kaudu on eestlased andnud viiele väljapaistvale šani lapsele ka võimaluse omandada põhi- ja keskharidust ning kogunud annetusi, mille toel on Namlani õpilaskodule paigaldatud päikesepaneel ja veevarustus.

Film “Myanmar – tarkuse tuulajad” andis ülevaate sealsetest oludest ja väljakutsetest, millega Sai Naw Kham ja teised vabatahtlikud on pidanud silmitsi seisma. Tänu külakoolide loomisele on selles piirkonnas haridus kättesaadav ligi 95 protsendile mägikülade lastele. Alles hiljaaegu oli see protsent vaevu 20, mille tõttu on Myanmar üks madalaima haridustasemega riike maailmas. Paljudes Shani osariigi teistes piirkondades on olukord endiselt sama murettekitav. Orgude paikne eluviis ja rasked ilmastikutingimused, mis teevad vihmaperioodil teed läbimatuks, on keeruliseks teinud ka hariduse leviku. Kui lapsed soovivad peale külakooli lõpetamist haridusteed jätkata, tähendab see tavaliselt internaatkooli minekut, mis aga käib paljudele vanematele üle jõu. Seda enam, et vaesete põlluharijatena vajatakse töökäsi ennekõike kodukülas. Seega rohkem kui rahapuudus või rasked ilmastikutingimused ongi sageli takistuseks külaelanike tagurlik mõtteviis. Kardetakse, et haridus ei too leiba lauale või hullemal juhul viib noored kodukülast jäädavalt minema.

Hariduse puudumine kui vähemusrahvuste marginaliseerimine

Hilisemas arutelus Indrek Treufeldti ja filmi ühe võtmeisiku Sai Naw Khamiga kõlas publiku seast ka mõte, et haridus Myanmari kontekstis on kui kahe otsaga nõel. Kui keegi peale hariduse omandamist oma kodukülla tagasi ei pöördu, tähendaks see pikas perspektiivis traditsioonide kadumist ja väikeste kohtade väljasuremist. Arutleti selle üle, kas on õige võõra raha ja võõra moraaliga ühiskonda ümber kujundada või peaks laskma neil omasoodu kulgeda. Sai Naw Khami sõnul pole aga hariduse kättesaadavamaks tegemise mõte ei ühiskonna ega režiimi muutmine vaid Myanmari rahvusvahelistumine ja vähemusrahvaste kaitse. Praegu lähevad paljud noored šanid hariduse puudumise tõttu Taiwanile, Taisse ja Hiinasse odavaks tööjõuks. Seni pole Myanmari valitsus huvitunud vähemusrahvuste harimisest ja riigikoole on loodud vaid birmalaste aladel ja birma keeles. Seega senise madala haridustaseme põhjuseks on olnud otsene koolide puudus. Sai Naw Kham usub, et ainus viis birmalaste ja šanide vahelist ebavõrdsust mitte suurendada on selle vastu ise midagi ette võtta. Praegu teevadki Shani osariigi vabatahtlikud ja hariduse eest võitlev organisatsioon CRED koostööd Euroopa Liidu ja teiste arenenud riikidega, kuna Myanmari valitsuse kaudu ei jõuakski arenguabi vähemusrahvusteni. Seega on koolivõrgustiku puudumine vähemusrahvuste aladel ka keskvalitsuse poliitiline otsus, et vältida vähemustele võimu andmist ja nende ohuks kujunemist. Shani osariik on Myanmari valitsuse jaoks praegu siiski konfliktipiirkond ja hariduse puudumine üks viis vähemuste marginaliseerimiseks.

Filmi autori Indrek Treufeldti jaoks oli tegu väga keerulise projektiga. Ajakirjanikuna on ta seni keskendunud Euroopa Liidu haridussüsteemile ja esialgu oli tal Myanmari kaootilist õppestiili väga raske mõista. Erinevas vanuses lapsed, kõik koos ühes räämas klassiruumis, juhendajaks kõigi peale vaid üks õpetaja. “Tunnil polnud ei otsa ega äärt, kaos,” ütles Treufelt. Kuid huvi müstilise Myanmari ja budismi vastu paelus teda väga ja sundis teemaga süvitsi tegelema. Just nimelt budism on Myanmaris olnud hariduse nurgakiviks. Kloostrikoolid on poistele olnud ainsaks võimaluseks omandada kirjaoskus ja saada haridus. Ka Sai Naw Kham on valiku puudumisel omandanud kloostrihariduse, kuid tänu sellele on ta saanud võimaluse teisi noori aidata, sest just mungana sattus ta Sri Lankale ülikooli ja jõudis tõdemuseni, et soovib naasta kodukanti eesmärgiga muutusi esile kutsuda. Mungana kogutud annetuste najal avas ta seal ka esimesed koolid.

Ka tänapäeval on kloostrikoolidel hariduses väga suur roll. Omavahel ühendatakse budistlik sihikindlus ja kriitiline mõtlemine. Antud filmis heitis 8000 õpilasega Phaung Daw Oo kloostrikooli juht ette riigikoolide õppestiili, öeldes, et praegu puudub riigikoolis igasugune oma arvamuse kujundamine. Mis on ka mõistetav, kuna militaarse riigikorraga Myanmar polegi seni iseseisvat mõtlemist soosinud, sest see võiks režiimi ohustada. Religioon aga on kloostrikoolidele andnud mõningase puutumatuse arendada vaba mõtlemist ja pürgida modernsema hariduse poole. Kuna kloostrikoolid pole osa riiklikust koolisüsteemist, puudub valitsusel nende üle igasugune kontroll.

Ilmaliku koolisüsteemi ja uue mentaliteedi rajamine käib käsikäes

Kuid šani haridusaktivistide eestvedamisel ning arenenud riikide arenguabi najal luuakse koos vabatahtlikega Shani osariigis tasapisi uut, ilmalikku koolisüsteemi, mis oleks vaba nii riigirežiimist kui ka budistlikest ahelatest ning annaks vähemusrahvustele birmalastega võrdsed võimalused. Tegu on väga raske ülesandega, eriti riigis, kus haridusministeerium ja religiooniministeerium teevad niivõrd tihedalt koostööd. Praegu koolitab CRED külakoolide jaoks ka noori õpetajaid. Samuti rakendatakse õpetajateks need noored, kes on linnas omandanud keskhariduse, kuid pole saanud ühel või teisel põhjusel haridusteed ülikoolis jätkata. Shani külakoolides kasutatakse küll riikliku õppekava, et anda noortele šanidele teistega võrdsed võimalused, kuid sealjuures õpetatakse ka šani keelt ja kultuuri. Sai Naw Khami sõnul pole praegune annetustel põhinev süsteem aga jätkusuutlik ja lõpuks peavad nad muutuma riigikoolideks. Sai Naw Khami töö üheks viljaks peale reaalsete töötavate koolimajade on ka kogukondade mentaliteedi muutus. Tänu vabatahtlike tööle on põlluharijatele aina rohkem selgeks saanud hariduse olulisus ja vanemad otsivad üha enam võimalusi, et oma laste kooliteed toetada.

Lõpetuseks küsisime Sai Nawilt, mida ta Eestis käigult ootab. Ennekõike soovis ta oma silmaga näha, kuidas meie õppesüsteem toimib ja saada ka näpunäiteid, mida kodumaal rakendada. Samuti on Eesti Euroopa Liidus tuntud oma integratsioonipoliitika poolest ja teda huvitab väga, kuidas erinevad vähemused meil riiklikult haridust omandavad. Sai Naw Kham oli meeldivalt üllatunud, kui kuulis, et Eesti venelased saavad haridust omandada oma emakeeles, olgugi et vaid osaliselt. Myanmaris, kus elab üle 135 erineva rahvuse, oleks see mõeldamatu. Ainuüksi Shani osariigis, kus MTÜ Mondo ja CRED tegutsevad, on 33 alamrahvust ja mitmeid šani keele murded. Samas on emakeelse hariduse omandamine tema meelest väga oluline.

Dokumentaalfilm “Myanmar – tarkuse tuulajad” annab suurepärase ülevaate hariduse erinevatest tahkudest Shani osariigis ja Myanmaris laiemalt. Kuigi Myanmari haridussüsteem on Eestiga võrreldes väga tagurlik ja alles arenemisjärgus on igapäeva reaalsus see, et lapsed on üle maailma ühesugused ja väärivad võimalust korralik haridus omandada. Ka Myanmari koolilaps sammub hommikuti õnnelikul sammul koolimaja poole, vahest isegi entusiastlikumalt kui Eestis. Vahe on aga selles, et haridus, mis nii mõnelegi Eesti lapsele võib tunduda kohustusena, on seal privileeg, mis on teoks saanud tänu rahvusvahelisele arengukoostööle ja paljudele headele inimestele, sealhulgas eestlastele.

Vaata rohkem pilte siit.

Loe ka Mondo kommunikatsioonijuhi Ave-Marleen Rei artiklit Õpetajate Lehes.