line line line

Jaapani kõrgharidus teelahkmel – kas reformid muudavad ülikoole rahvusvahelisemaks?

Eva Liias
Doktorant
Freie Universität Berlin
Graduate School of East Asian Studies
19.10.2016

Jaapani haridusest rääkides mõeldakse enamasti koolilaste headele tulemustele PISA testis. Paljudel on silme ees pilt koolivormi kandvatest noortest, kes peale õppetööd koolis veel õhtukoolides käivad. Kõrgharidus on aga tunduvalt vähem ülejäänud maailmale eeskujuks. Kriitilised hääled kirjeldavad Jaapani kõrgharidust kui „puhkust“, mis jääb pingelise keskkooli ning töö vahepeale. Vaadates ülikoolide rahvusvahelist paremusjärjestust, siis ei ole Jaapanil palju hiilata. Näitajaid võrreldes on Jaapani nõrgaks küljeks just rahvusvahelistumine, mis tähendab siis üliõpilaste ning õppejõudude mobiilsust, vahetusprogramme jne. ning teisalt kuulsates ajakirjades ilmunud teadusartiklite arv. Veel enam pinget tekitab aga fakt, et just viimastel aastatel on Jaapani naabritel (Hiina, Lõuna-Korea ning Singapur) paremini läinud ning konkurents Ida-Aasias kasvab.

Vaade Tokyo Ülikooli peahoonele, mille ees võib kohata tihti koolilaste ekskursioonigruppe, kes tulevad kuulsat ülikooli vaatama. Külalisi kohtab aga ka paljudest teistest Aasia riikidest. Pilt: Eva Liias

1) Vaade Tokyo Ülikooli peahoonele, mille ees võib kohata tihti koolilaste ekskursioonigruppe, kes tulevad kuulsat ülikooli vaatama. Külalisi kohtab aga ka paljudest teistest Aasia riikidest. Pilt. Eva Liias

Kõrghariduse rahvusvahelistumine ei ole tegelikult Jaapanile mitte midagi uut. Modernsele kõrgharidussüsteemile pandi alus Meiji perioodil (alates 1868 aasast), mil riigi moderniseerimise käigus loodi esimesed ülikoolid. Vaadati just Euroopa (põhiliselt Saksamaa ja Prantsusmaa) ülikoolide organisatsiooni ning kohandati seda Jaapanisse. Eesmärk oli õppida läänest ning lääne teadusele järele jõuda. Pärast Teist maailmasõda mõjutas ülikoolisüsteemi tunduvalt ka Ameerika okupatsioon. Seega on Jaapani ülikoolide juured küll rahvusvahelised, kuid tundub, et konservatiivsus ja kohanematus on nüüd takistuseks edaspidiseks arenguks. Kui vahepeal jäi mulje, et Jaapan oleks kõrghariduses juba läänele järele jõudnud, siis on nüüd eriti viimase 20 aastaga tekkinud stagnatsiooni tunne. On teadlasi, kes räägivad pigem ülikoolide „maailmale sulgumisest“ rahvusvahelistumise sildi all. Järjest rohkem rõhutatakse, et Jaapan peab midagi ette võtma, kui tahab jälle lääne ülikoolidele järele jõuda.

Küllaltki konservatiivset, võib öelda, et kohati immobiilset Jaapani kõrgharidussüsteemi on viimasel aastakümnel raputanud mitmed reformid ning on oodata väga põnevaid aga ka tähendusrohkeid aastaid.

2004. aastal viidi läbi rahvuslike kõrgkoolide ümberstruktureerimine, mis oli tugevalt mõjutatud globaalsetest arengutest kõrghariduses, muutes ülikooli suhet riigiga ja muutes kõrghariduse rohkem turupõhiseks. See reform andis Jaapani ülikoolidele mingil määral suuremad akadeemilised vabadused, kuid jättis nad sõltuvaks rahandusministeeriumi poolt saadavast eelarvest, mida siiani kärbitakse ühe protsendi võrra aastas. Samaaegselt töötati aga välja erinevad kandideerimispõhised toetusskeemid ülikoolidele, mille kaudu on edukamatel kandidaatidel võimalik taotleda kindlaks ajaperioodiks „start-up“ rahasid. Küll aga on nendel suurejoonelistel programmidel ka teine külg: ametnikud on aru saanud, et otseselt ülikoole kontrollida ei ole võimalik ning lihtsalt niisama reforme läbi ei viida, seega pannakse ülikoolid tantsima ministeeriumi muusika järgi, peibutades neid rahaga.

2013. aastal kuulutas Jaapani peaminister Abe välja uue ambitsioonika rahvusvahelistumise plaani nimega „Super Global Universities“, mille üheks eesmärgiks on paigutada kümme Jaapani eliitülikooli maailma top 100 edetabelisse. „Ambitsioonikas, kuid äärmiselt ebareaalne,“ ütlevad selle peale mitmed ülikoolidega seotud jaapanlased. Keegi ei usu, et see üldse võimalik on. Kandideerimisel esitatud ülikoolide strateegiad on samamoodi väga ambitsioonikad ning paljudel puuduvad reaalselt nii rahalised kui ka inimressursid. Sellegipoolest üritatakse kasutada toetust võimalikult hästi ülikooli arendamiseks – lõpuks peab ju mingid tulemused ette näitama. Teisalt nähakse aga selliseid riiklikke toetusprogramme kui võimalust hinnata Jaapani siseselt ülikoolide tegevust – olles näiteks vana keiserlik kuulus ülikool, oleks sellises programmis mitte-osalemine mõeldamatu. Samuti arvatakse ülikoolides, et mittekandideerimine võib tuua kaasa mitmeid ebameeldivusi suhtlemisel ministeeriumiga.

Vaadates rahvusvahelisi ülikoolide edetabeleid, näeme esikümnetes domineerimas Ameerika ning Inglise ülikoole. Seega on ameerika ülikoolimudel äärmiselt dominantne ning tekib küsimus, kas on üldse võimalik panna ühisesse pingeritta erinevate kultuuriruumide ülikoole? Hiljutises vestluses ühe tuntud jaapanlasest õppejõuga arutlesime just sel teemal, ning jõudsime järeldusele, et kuigi näiteks ameerika ülikoolide haldussüsteemi peetakse Jaapani reformidele eeskujuks, kiputakse unustama seda, et tegemist on väga erineva kultuurilise taustaga. Näiteks on suur osa Ameerika ülikoolide sissetulekust annetusrahad. Sellist traditsiooni Jaapanis ei ole. Erinevusi on veelgi, ning see teeb teatud struktuuride ülevõtmise keeruliseks, sest puudub keskkond, milles nad töötaksid.

Vaatamata sellele, et just eriti viimasel kümnel aastal on Jaapani Haridusministeeriumi kõrgharidusele suunatud reformide põhirõhk rahvusvahelistumise edendamisel, on rahvusvahelisus siiski probleemiks. See kajastub nii üliõpilasvahetuses, õppe- ja vahetusprogrammide loomisel instituutides kui ka Jaapani ülikoolide positsioonil edetabelites. Siit tekib küsimus, et miks on Jaapani ülikoolidele rahvusvahelistumine nii keeruline kui on olemas riigi poolne toetus.

Põhjendusi on mitmeid ning paljud eksperdid on ühel meelel, et rahvusvahelistumist kasutatakse kui ehet, mis on särav ja uhke ning annab ülikoolidele võimaluse taotleda lisaraha. Seega väga tõsiselt seda teemat ei võeta. „Jaapan on väike saareriik, suure saare mõtteviisiga“ märkis üks küsitletud õppejõududest. Jaapani elanikkond ning keel on olnud piisavalt suured, et kõrgharidussüsteem toimiks isoleeritult välismaailmast. Jaapanlasest sotsioloog saab suurepäraselt hakkama lugedes ainult oma Jaapani kolleegide kirjatükke, käies riigisisestel konverentsidel ning kirjutades kohalikes akadeemilistes ajakirjades. Mitmetes jutuajamistes selgus samuti, et rahvusvahelised osakonnad on ülejäänud ülikoolis nagu väikesed isoleeritud saarekesed, ning neil puudub kommunikatsioon ja koostöö ülikooli kui tervikuga. Enamus õppejõud ei taha teha tegemist inglise keelsete programmide arendamisega, sest see tähendaks töökoormuse tõusu.

Kirsiõied Tokyo Ülikooli Komaba kampuses. Kirsiõied on sümboliks ka uuele kooliaastale ja tõesti tekib tunne, et algab midagi uut! Sellepärast on ka muudatuste tegemine Jaapani akadeemilises aastas keeruline. Pilt: Eva Liias

Kirsiõied Tokyo Ülikooli Komaba kampusel. Kirsiõied on sümboliks ka uuele kooliaastale ja tõesti tekib tunne, et algab midagi uut! Sellepärast on ka muudatuste tegemine Jaapani akadeemilises aastas keeruline. Pilt:Eva Liias

Haridusministeerium on loomulikult keerulisest situatsioonist teadlik ja üritab edendada reforme uute poliitikatega. Eriti suurt rõhku pannakse hetkel ülikoolide haldusreformile, mis on tegelikult väga tihedalt seotud rahvusvahelistumisega. Traditsiooniliselt ei ole Jaapani ülikoolide rektoril palju sõnaõigust – pigem domineerivad otsuste tegemisel tugevad instituudid ja professorid. Seega ei ole koostööd rektori ning õppejõudude vahel, mis teeb keeruliseks üle-ülikooliliste strateegiate loomise ning reformide läbiviimise. Uue haldusreformi idee on anda võim ülikooli rektorile, kaasata ülikooli haldusesse ka teatud arv ministeeriumi bürokraate, sest see aitaks edendada igasuguste teiste reformide (sealhulgas siis rahvusvahelistumise) elluviimist. Kuigi ministeerium peibutab ülikoole rahaga ja loodab nii reformid võimalikult kiiresti ellu viia, on siin just kultuurilised faktorid need, mille tõttu võib reform läbi kukkuda. Üks tunnustatud haridusteadlane ennustab läbikukkumist umbes 70% tõenäosusega. Nimelt on kohalikke akadeemilisi traditsioone ning Jaapani võimukaid instituute silmas pidades raske ette kujutada, et ülikooli rektorist saaks isiksus, kes oleks võrreldav suure ettevõtte juhiga. Teisalt on Jaapani kultuuris otsuste tegemisel tähtis kollektiiv ning mitte eesistuv üksikisik.

Konservatiivsed bürokraadid, kes kardavad kaotada enda mõjuvõimu, ning paindumatud struktuurid teevad muudatuste elluviimise raskeks. Loomulikult on ka keeruline muuta juba sissetöötanud süsteemi. Viis aastat tagasi tegi tolleaegne Tokyo Ülikooli rektor ettepaneku muuta Jaapani akadeemilist kalendrit, lootes sellega lihtsustada ka üliõpilasvahetusi. Algul küll toestust leidnud plaan sai lõpuks suure kriitika objektiks ning on nüüd unustusse langenud. Nimelt oleks traditsioonilise ülikooliaasta alguse muutmine kevadelt sügisele viinud suuremate ühiskondlike reformideni. Viies läbi sellise kardinaalse muudatuse oleks pidanud muutma ka eel-, alg-, ning põhikoolisüsteemi aga ka traditsioonilist tööalguse perioodi ning üleriigilist fiskaalaastat, sest kõik algab aprillis. Hetkel on äärmiselt aktuaalne diskussioon muuta ülikooli sisseasumiseksameid. Tahetakse muuta traditsioonilised vastusevariantidega testid vabamateks, milles väljenduks ka noore inimese mõtteviis. Samuti on mõte panna TOEFL testi tulemused, seega inglise keele oskus, üheks ülikooli astumise kriteeriumiks. Üks reformi eestvedajatest ütles mulle hiljuti, et vastasseis kasvab ning üleriigilise reformi edukas elluviimine pole kerge.

Sellegi poolest ei saa täielikult väita, et Jaapani ülikoolid ei ole võimelised rahvusvaheliseks konkurentsiks. Võrreldes paljude teise OECD riikidega on Jaapanis väga palju ülikoole, nendest lai enamus eraülikoolid. Riiklikud ülikoolid moodustavad kõrgharidusmaastikul ainult väikese protsendi. Kui vaadata lähemalt ministeeriumi toetuseid saavaid edukaid ülikoole, siis leiame need suurematest keskustest. Maapiirkondade koolid on rohkem hädas uute üliõpilaste värbamise ja enda rahvusvahelise imago kujundamisel. Olles viimastel kuudel vestelnud nii paljude õppejõududega kui ka ministeeriumi töötajatega, siis jääb mulle mulje, et kultuuriline taust on küll oluline reformide läbiviimisel, kuid paljud reformid kukuvad läbi just rahastuse puudumise pärast. Jaapani riiklik investeering kõrgharidusse on hirmuäratavalt väike võrreldes teiste OECD riikidega. Samuti ei ole ülikoolidel palju vabadust ning kogemusi raha sissetoomisel väljast, näiteks koostöös ettevõtlusega.

Kuigi Jaapani naabrid Hiina ja Lõuna-Korea muutuvad välistudengitele järjest populaarsemaks, kasvab siiski ka Jaapanis õppivate üliõpilaste arv. Ühes uuringus selgus, et jaapanlased ootavad enda ülikoolidesse eriti lääne üliõpilasi – seega Euroopast ning Ameerikast. Küll aga tuleb kõige suurem protsent välisüliõpilasi Jaapanisse Hiinast ning erinevatest Kagu-Aasia riikidest. Kriitikute arvates ei ole Jaapan siiski hiinlaste esimene eelistus, targad ning võimekad noored lähevad otse Ameerikasse, Suur-Britanniasse või Austraaliasse, valides just rahvusvaheliste edetabelite esikümnetes olevaid ülikoole. Vastukaaluks aga anglo-ameerika maadele, kus välisüliõpilased on sunnitud maksma kosmilisi õppemakse, on Jaapanis see summa kas olematu või minimaalne. Kas aga ei oleks pikemas perspektiivis mõttekam hakata ka välisüliõpilastelt nõudma õppemakse, kasutades seda raha õppekvaliteedi parandamiseks ning välisõppejõude kutsumiseks jaapani ülikoolidesse? Lühiajaliselt ei pruugi selline strateegia üliõpilaste arvu suurendada ega ka rahvusvahelise edetabeli positsiooni parandada. Küll aga avaks lisaraha võimaluse tugevdada süsteemi nii, et paarikümne aasta pärast oleks maailma juhtivate ülikoolide seas nii mõnigi vana jaapani ülikool. Stanfordi ülikooli kunagine rektor mainis hiljuti konverentsil kõneledes, et tippülikooli ei saa luua paari aastaga, vaid see eeldab kolmekümne, võib-olla isegi viiekümne aasta pikkust tööd.

Seega on Jaapanil veel palju teha, et muuta ülikoolide mainet. Küll aga ei ole ma kindel selles, kas kõrghariduse muudab atraktiivsemaks ainult edetabeli koht. Kui Jaapani poliitikud ja ministeeriumi reformi-pingutused panevad ülikoolide arendamisel rõhu vastavalt edetabelite indikaatoritele, siis jäävad muudatused küll ainult väliseks, ning ülikoolide poolt antava hariduse ega teaduse kvaliteet ei muutu. Aga just hariduse ning teaduse kvaliteet peaks olema see, mis teeb ülikoolid  välisõppejõududele ja üliõpilastele atraktiivseks.