line line line

Kellele on birmalastel loota?

Triinu Ossinovski
Nooremteadur
Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut

09. 03.2015

Täna, mil Birma valmistub teisteks parlamendi üldvalimisteks, millest loodetakse esimesi vabasid ja ausaid valimisi, on paslik küsida, kellele on birmalastel loota reaalsete elujärge parandavate reformide ellukutsumisel. Kui veel kümme aastat tagasi oleks seda küsitud, poleks head vastust leidunud. Seitse aastat tagasi, safran-revolutsiooni aegu oleks ehk mõni välisanalüütik julgenud pakkuda inimeste oma algatust. Seda pigem kui teoreetilist, mitte kui potentsiaalset lahendust riigi poliitilistele ja sotsiaal-majanduslikele probleemidele. Kui aga küsimust täna uuesti korrata, siis vastaksid nii suur osa kohalikke, rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide esindajaid kui ka akadeemilised ringkonnad, et loota on riigis pead tõstnud kodanikuühiskonnale (nad kasutaksid küll suure tõenäosusega erinevaid mõisteid, mis aga sisult viitavad samale objektile).

Kodanikuühiskonna ja riigi tasakaal Birmas

 

Vaade Yangoni tänavale.

Vaade Yangoni tänavale.

Viimaste aastate otsustavates arengutes ei ole kodanikuühiskond etendanud Birmas võtmerolli. Laialt kritiseeritud, kuid “uut” kurssi kehtestavkonstitutsioon võeti 2009. aastal vastu sõjaväelise režiimi egiidi all. Samuti nägid sellejärgsed parlamendivalmised ning ka kaks aastat hiljem toimunud parlamendi vahevalimised ilmavalgust vaid sama valitseva sõjaväelise kliki soovil. Nii kohaliku kui ka rahvusvahelise kriitika taustal on lihtne unustada, et just tolleagene, ka täna võimul olev, valitsev eliit kutsus ellu antud muutused. Eraldi teema on uue kursimuutuse sisulised põhjused, mille tagant kumab läbi sõjaväe eliidi püüd oma võimu kinnistada ka formaalselt muutunud poliitilises süsteemis.

Birma kodanikuühiskond ärkas aga oma pikast unest katastroofi mõõtmed võtnud orkaan Nargise laastamistöö tagajärjel 2008. aastal, mil valitsus sulges riigi rahvusvahelistele abiorganisatsioonidele kohapealseteks abitöödeks ning ainsaks võimaluseks kohalikele jäi siseriiklikult oma jõude koondada. Valitsuse keeldu delta aladesse appi sõita eirasid tuhanded birmalased, olenemata nende religioossest, etnilisest või sotsiaalsest kuuluvusest. Kohalikud organiseerusid ise ning see omavaheline koostöö on jätkuvalt edasi arenenud, seda paljuski ka tänu muutunud oludele, mis on pakkunud varasemast oluliselt vabamat ja suuremat tegevusruumi kodanikuühiskonnale.

Birma kodanikuühiskonna suisa plahvatuslik areng on toimunud käsikäes riigi avanemisega rahvusvahelisele kogukonnale. Kuid üürike vabaduse periood paistab ümber saavat ning sarnaselt teistelegi ootamatult elama/vohama hakanud sektoritele on valitsus nüüd mõned aastad hiljem hakanud oma võimu taas jõulisemalt kehtestama ning kodanikuühiskonda temale ettenähtud raamidesse tagasi suruma. Aktivistide tegevus ning uute valitsusväliste organisatsioonide teke on nii kiire ja ootamatu olnud Thein Seini keskvalitsusele, et nende jõupoliitikat kaasav seadusloome ei ole lihtsalt järele jõudnud, et seda juriidiliste vahenditega ohjama hakata. Keskvalitsusele on arusaam tugeva kodanikuühiskonna “ohtlikkusest” alles järellainetena hakanud selgeks saama. Kohalike aktivistide sõnul hoolitseb aktivistide kinnipidamiste ja ähvardamiste kasv keskvalitsuse plaani eest suukorvistada Birma kodanikuühiskond.

Hetkel paistab, et Birma kodanikuühiskond on oma vabaduse ülimad piirid ära näinud ning keskvalitsusel  on käsil selle suukorvistamise faas. Kuhu selline poliitika lõpuks viib, pole teada. Küll aga on selge, et kord juba vabadust tundnud aktivistid teevad endastolenevalt kõik, et mitte sammugi tagasi astuda. Sellel teel on neile suureks toeks ka lugematu arv rahvusvahelisi valitsusväliseid organisatsioone oma oskusteabe ja rahastusega.

Kodanikuühiskond kui stabiilsuse lõhkuja

 

8888 liikumise 25. aastapäev Yangonis, kuhu oli kokku kogunenud tolleaegne aktiiv ning ka sadu järgijaid. Paljud neist olid vaid mõned kuud varem vanglast vabastatud, kus nad poliitvangidena oma karistust kandsid 8. augusti 1988 aasta meeleavaldusel osalemise pärast

8888 liikumise 25. aastapäev Yangonis, kuhu oli kokku kogunenud tolleaegne aktiiv ning ka sadu järgijaid. Paljud neist olid vaid mõned kuud varem vanglast vabastatud, kus nad poliitvangidena oma karistust kandsid 8. augusti 1988 aasta meeleavaldusel osalemise pärast

Birma kodanikuühiskond jaguneb täna radikaalseks leeriks ning konstruktiivset koostööd otsivaks reformimeelseks tiivaks. Arvestatav hulk konformiste, kes Thein Seini valitsusega sisulist koostööd sooviksid teha, puudub. Nii radikaalid kui ka reformistid soovivad Birma ühiskonnas fundamentaalseid muutusi esile kutsuda – demokratiseerumine, inimõiguste kaitse rahvusvaheliste standardite kohaselt, liberaalsete ideede juurutamine riigijuhtimises, jne. Kui reformistid on dialoogi pooldavad ning rahumeelsete vahendite abil oma missiooni teostamas, siis radikaalid püüavad vahendeid valimata oma eesmärkideni jõuda.

Antud eesmärkide poole viiv tee ei pea aga ilmtingimata olema rahumeelne – põhimõte, mille on paljud kodanikuühiskonna aktivistid Birmas omaks võtnud. Nad ei taotle konfliktide vältimist iga hinna eest, vaid on valmis leidma mooduse, et aastakümneid võimul olnud brutaalsed valitsejad võimult viimaks kõrvaldada. Pikas perspektiivis on aga eesmärgiks ühiskonna stabiilsus ja rahu, milleni viiv tee aga võib, ehk isegi peab, kätkema radikaalseid meetmeid.

Riik kui keskvalitsus – selline on seos, mille kohalikud inimesed tõmbavad. Nad ise identifitseerivad end pigem rahvusgrupiti, religiooni või elukoha järgi, mitte aga Birma riigi kodanikena. Kui kodanikuühiskonna liidrid ja kohalikud valitsusvälised organisatsioonid liidavad inimesi, siis keskvalitsus killustab. Tasakaalupunkti leidmisele kodanikuühiskonna ja riigi vahel ei maksa sellises olukorras loota.

Tudengite rahumeelse protestiliikumise mahasurumine Birma politseijõudude poolt 2015. aasta märtsi alguses

Tudengite rahumeelse protestiliikumise mahasurumine Birma politseijõudude poolt 2015. aasta märtsi alguses

Sellises õhustikus aga on rahvas kindlalt oma liidrite, ja mitte võimueliidi, selja taga. Igal rahvusgrupil on omad liidid, kuid on ka rahvusgruppide ülesed arvamusliidreid. Need aktivistid ja kodanikuühendused on rahvale tagasi andnud usu ning neile omistatakse positiivsete reformide ellukutsumine, suuremate vabaduste väljavõitlemine ning ühiskondliku sidususe nimel pingutamine. Just nemad on need, kelle toel loodavad birmalased parema homse luua.

“Lahinguväli ei ole ilmtingimata koht, kus inimesed teineteise pihta tulistavad. Kodanikuühiskonnas, kus elementaarsed inimõigused on ignoreeritud ning inimeste õigusi rikutakse iga päev, sarnaneb olukord lahinguväljale kuhu jäetakse elusid ja kus sandistatakse terveid inimesi.” Aung San Suu Kyi