line line line

Mõtteid Türgi riigipöördekatsest

Tanno TilgarTanno Tilgar
Tallinna ülikool, humanitaarteaduste instituut (TÜHI)
Aasia uuringute suund
türgi keele ja kultuuri lektor
26.07.2016

Nüüd on sellest juba nädal möödas ja puude tagant mets mõnevõrra paremini paistmas. Loomulikult jääb alljärgnev, mis inspireeritud Eesti ja Türgi materjalidest, ikkagi vaid subjektiivseks vaateks juhtunule.

Kõigepealt Fethullah Güleni islamiliikumisest, mis on nüüd Türgi jaoks terroristlik ühendus akronüümiga FETÖ. Nende varasema mõju nurgakiviks oli õpilastele ning üliõpilastele taskukohase hinnaga erahariduse ja elamiskoha pakkumine. Juba omad said hea töökoha. Vastutasuks tuli hakata elama Said Nursî (1878–1960) ideede järgi ning palgast teatava osaga liikumist finantseerida. AKP võimuajal olid nad kuni 2013. aasta lõpuni valitsuspartei liitlased, omandades nii riigi- kui erastruktuurides üha suurema mõju. Korruptsiooniskandaali puhkemisest on kaks jõudu olnud tülis, mille vältel on gülenlasi kui „paraleelriigi loojaid“ olulistelt kohtadelt politseis, prokuratuuris ja sõjaväes järjest välja puhastatud. Novembris 2016 peaks 73 liikumise juhi, kaasa arvatud Fethullah Güleni üle, algama kohtuprotsess. Riigipöördekatse oli gülenlaste meeleheitlik vastukäik. Ettevõtmine ebaõnnestus tõenäoliselt kahel põhjusel: nende mõju jõustruktuurides ei olnud piisavalt suur; AKP suhteliselt äsja taas ainuvõimule valinud rahvas astus presidendi üleskutsel – 1990 ja 1991 meil – võimuhaarajatele vastu.

Alateema lõpetuseks veel mõni moment. Türklaste hinnangul võinuks gülenlaste võit kaasa tuua a) Iraani stsenaariumi 1979. aastal; b) riigi jagunemise erinevate grupeeringute mõjualadeks. Euroopa Liidule väga halvad variandid mõlemad. Kohalikele endile kätkenuks demokraatlikult valitud valitsejate vägivaldne minemapühkimine palju suuremat traagikat kui seda on konstitutsiooni sissekirjutatud eriolukorra väljakuulutamine riigi stabiliseerimiseks.

Tekib küsimus: miks on kinnipeetuid-jälitatuid nii palju. Tundub mõistusepärane, et novembriks algavaks kohtuprotsessiks sõeluti läbi väga paljud. On ju gülenlastel ligi 1600 institutsiooni – mis nüüd suletakse –, ning inimesi, kes nendega enam või vähem kokku puutunud, tohutult. Riigipöördekatsega sai ilmsiks väga suur lünk õiguskaitseorganite teadmistes.

Kindlasti kujundatakse teistsuguseks armee roll. Paradoksaalsel moel võidakse seda vähemalt ühes aspektis muuta selles suunas, nagu kirjutab ette EL (vt möödunud aasta Türgi progressiraportit). On nimelt plaan allutada peastaabi ülem, kes seni on allunud peaministrile, edaspidi kaitseministrile.

Teisalt tekib jälle uus areng: kui armee tulevikus enam Türgi sekularistliku arengu järele tõepoolest valvama ei hakka, siis ei takista miski sõjalise vahelesegamise-sulgemise hirmust vabadel parteidel ka senisest islamimeelsemat poliitikat ajamast. Armee on ikkagi väga suur struktuur ning selle ümbertegemine nõuab palju aega ja kannatust. Näiteks 2013-nda juulis sõnastati parlamendi otsusega ümber armee sisekoodeksi 35. paragrahv, mille järgi on nüüd relvajõudude kohuseks välisohu tõrjumine (enne oli see Türgi isamaa ja vabariigi kaitsmine – sellelt pinnalt sõjalised vahelesegamised tulidki). Aga riigipöördekatse ärahoidmiseks, nagu selgus, sellest ei piisanud…