line line line

Myanmari ajakirjanikud maadlevad enesetsensuuriga

 

BBC Birma pressitalituse vanemprodutsent Htet Htet Khine rõhutas, et meediavabadus on Myanmaris kõrgem kui naaberriikides. “Kuid me ei saa seda võrrelda lääneriikide sõnavabadusega. Kagu-Aasia piirkonnas oleme kõige vabamad.” Foto: Silja Joon

Silja Joon ja Riina-Ingel Keskpaik
Tallinna Ülikool
Aasia uuringute magistriõppekava tudengid

“Me ei tohi kritiseerida armeed või valitsust. Näiteks ei saa ajakirjanikud intervjueerida relvajõudude esindajaid, samuti puudub meil ligipääs valitsuse liikmeid puudutavale informatsioonile,” tõdesid oktoobri alguses Tallinna Ülikoolis toimunud avameelsel vestlusõhtul publiku ette astunud Myanmari ajakirjanikud.

Vestlusõhtu peakülalisteks olid kaheksa Myanmari meediakanali esindajat, kes vastasid meediavabadust ja riigi arengut puudutavatele küsimustele. Üritust modereeris Tallinna Ülikooli dotsent Indrek Treufeldt, kes andis õhtu teises pooles küsimuste esitajana teatepulga üle vestlusõhtut kuulama tulnud huvilistele – poolesaja kuulaja seas oli arvukalt tudengeid, ajakirjanikke, aga ka näiteks tuntud riigikogu liige.

Tsensuur on külaliste sõnul valitsenud Myanmaris viimased 50 aastat, mil riik on olnud osalise või täieliku sõjaväelise juhtimise all. Noorema põlvkonna ajakirjanikud olid seda meelt, et enne 2012. aastat oli veelgi raskem sõnu valida, ent ka täna pannakse ajakirjanikke vangi.

Myo Myo, Wall Street Journali heaks töötav vabakutseline ajakirjanik, selgitas, et töötades varem ühes kohalikus meediaväljaandes toimetajana, tuli oodata tekstidele kõrgemalt poolt heakskiitu, enne kui neid võis avaldada. Nüüd on olukord muutunud paremaks, aga see tähendab pidevat enesetsensuuri – kritiseerida ei tohi riigi sõjaväelasi ega valitsust.

Näiteks ei ole ajakirjanikel lubatud intervjueerida relvajõudude esindajaid, samuti puudub neil ligipääs valitsuse liikmeid puudutavale informatsioonile. CNB-i (Central News Bureau Myanmar) peatoimetaja Sithu Aung Myint märkis, et meediakanalitest alluvad suuremale enesetsensuurile eeskätt raadio- ja teleajakirjanikud, trükimeedias on autoritel vabamad käed.

Myanmaris tegutseb pooltosin raadiojaama ning kui jaama omanik sisu osas ajakirjanikele piiranguid ei seaks, võidakse eksimuse korral temalt tegevusluba ära võtta. Ka võivad sõjaväeliste võimustruktuuride esindajad takistada ajakirjanike ligipääsu mõnda teise piirkonda või mõne uudise avaldamist. “On tundlikke teemasid, millest kirjutamine pole siseministeeriumi ametnike arvates soovitav,” kirjeldas Myo Thant Oo, Mizzima päevalehe vastutav toimetaja.

Wall Street Journali heaks töötava vabakutselise ajakirjaniku Myo Myo andmeil on mobiilse interneti kasutajaid üle 38 miljoni. Facebooki konto on ligi 14 miljonil inimesel. 2013. aastal vastu võetud telekommunikatsiooni seadus võimaldab vangi panna aga isegi soovimatu uudise jagaja. Foto: Silja Joon

Ajakirjanikele võimaldatakse juurdepääs mõnda piirkonda vabalt, mõnda mitte. Seda kontrollib valitsus ning tihti tuuakse keeldumise põhjuseks ajakirjanike turvalisuse puudumine. Pressi soovist minna mõnda riigi teise piirkonda tuleb teavitada valitsuse ametnikke ning anda täpne ülevaade plaanitud tegevustest ja küsimustest. Ajakirjanik Myo Myo toob näitena kolm reporterit, kes paari kuu eest Šani osariiki külastasid ja tagasiteel kinni võeti.

Indrek Treufeldt uuris, miks on sõjaväe positsioon riigis siiski nii tugev. On ju rahvusvahelisele avalikkusele jäänud mulje, et inimestel võimaldatakse elada demokraatlikumalt ja relvajõud on võimustruktuuridest taandumas. Myo Myo tunnistas, et enamikule elanikkonnast ei meeldigi sõjaväe seotus poliitikaga.

Riigikogu liige Valdo Randpere tõi välja, et ajakirjandusvabaduse indeksi alusel tundub Myanmar naaberriikidega võrreldes kõige demokraatlikum. “Jah,” sedastas BBC Birma pressitalituse (BBC Media Action Burmese Service) vanemprodutsent Htet Htet Khine, “meediavabadus on Myanmaris kõrgem kui naaberriikides, kuid me ei saa seda võrrelda lääneriikide sõnavabadusega. Kagu-Aasia piirkonnas oleme kõige vabamad.” Sithu Aung Myint lisas, et enne 2013. aastat ei saanud paljusid teemasid üldse kajastada.

Randpere tundis ka huvi, kas internet on ajakirjanike kodumaal tsenseeritud või mitte. Myo Myo andmeil on mobiilse interneti kasutajaid üle 38 miljoni. Facebooki konto on ligi 14 miljonil inimesel. 2013. aastal vastu võetud telekommunikatsiooni seadus võimaldab vangi panna aga isegi soovimatu uudise jagaja. “Üht meie reporterit süüdistati telekommunikatsiooni seaduse rikkumises, kuigi ta ei jaganud Facebookis uudist, vaid märkis selle lihtsalt meeldinuks.”

Allikas: Vestlusõhtu Myanmari ajakirjanikega

Peale põhiseaduse kehtestamist 2008. aastal on taas muutunud eriti teravaks tagakiusatud rohingjade küsimus: konflikt selle rahumeelse Birma vähemusrahvuse ja sõjaväelaste vahel on paisunud humanitaarkatastroofiks. Vestlusõhtul esitati küsimus: miks vaatab Nobeli rahupreemia saanud Myanmari populaarseim naispoliitik ja de facto juht Aung San Suu Kyi vaikides pealt vähemusrahvaste hävitamist. Saadud vastus oli üllatav: “Teda ei saa toimuvas süüdistada. See ei ole peaministri probleem, rohingjade kriisis on süüdi üksnes sõjavägi.”

Myanmari külalised nentisid, et valitsus ja sõjavägi ei kontrolli välisajakirjandust. Nende pilk on suunatud kohalikule meediale. Valitsuse Facebooki lehel avaldatakse vahel teateid, et rahvusvaheline meedia on avaldanud vale uudise. “CNN, BBC World võivad kirjutada, aga kohalik ajakirjandus peab olema ettevaatlik,” kommenteeris Sithu Aung Myint.

Myanmar Eleveni majandusuudiste toimetaja Khine Lin Kyaw lisas, et kui rahvusvahelise meedia ettevõte tahab avada Myanmaris kohaliku filiaali, on nad sunnitud tegema koostööd kohaliku meediaga. “Meediasüsteem ei ole välisinvestoritele täielikult avatud.”

Vestlusõhtul ilmnes, et relvajõud on Myanmari majanduses märkimisväärsel positsioonil, pakkudes töökohti nii valitsuses kui ka erafirmades. Armeega seotud ettevõtted tegutsevad  maavarade kaevandamisel, kaubanduses, transpordis, riigikaitses, tehakse tööstusinvesteeringuid, müüakse oma ettevõtete aktsiaid. Militaarjõududel on ka oma meediasüsteem: TV, raadiojaam ja mitmed ajalehed.

“Ent sellele vaatamata pole noorte seas sõjaväelase maine hea. Noored eelistavad otsida tööturul tavalisi töökohti,” pakkus Myo Myo.


Myanmari ajakirjanikud viibisid Tallinnas TLÜ Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi kutsel. Vestlusõhtu korraldasid TLÜ Aasia uuringute magistriõppe tudengid.