line line line

Taiwani ja Hiina “kolm ei’d”: üle-väina suhete dünaamika enne Taiwani presidendivalimisi 2016

Katja Koort
Hiina uuringute lektor
Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut
26.03.2015

2008. aastal, kui Taiwani presidendiks valiti 57% häälteenamusega ühe hiina poliitikat toetava Guomindangi (GMD) ehk Rahvuspartei esindaja Ma Yingjiu (Ma Ying-jeou), oli Hiina Rahvavabariigi ja Taiwani suhetes märgata järsku paranemist. Tegelikult võib öelda, et tegemist oli lausa murrangulise pöördega Pekingi ja Taipei läbisaamises, mida alates Hiina kompartei (HKP) võimuletulekust 1949. aastal ja Hiina Vabariigi valitsuse põgenemisest Taiwani saarele iseloomustasid pidevad pinged ja vastastikune tõrge, mis omakorda kajastusid julgeoleku olukorras Lõuna-Hiina mere piirkonnas.

President Ma Yingjiu valimiskampaania ajal

President Ma Yingjiu valimiskampaania ajal

Suhete soojenemisele võis kaasa aidata strateegiate muutus nii Hiina kui Taiwani poolt. Eelkõige võis see olla Hiina toonase presidendi Hu Jintao propageeritud “harmoonilise ühiskonna” poliitikamudel (hexie shehui 和諧社會), mis  võrreldes seniste Hiina juhtide programmidega tundus avatum ja liberaalsem ning parandas oluliselt Hiina rahvusvahelist mainet, pannes eelkõige rõhku diplomaatiliste ja majandussuhete edendamisele teiste riikidega. See mõjus rohelise tulena ka Taiwani ärieliidile. Varasemalt olid majandussuhted Hiina ja Taiwani vahel praktiliselt olematud, kui üldse eksisteerisid, siis seda täiesti reguleerimata kujul. Selles kontekstis oli Taiwani ettevõtjate surve üsna ettearvatav. Uues situatsioonis tõusid ärieliidi surve tulemusel majandushuvid julgeolekupoliitika küsimustest tähtsamaks. President Ma Yingjiu poliitiline slogan, mis leidis piisava poolehoiu taiwanlaste seas ja tagas Rahvusparteile edu valimistel ning sai ühtlasi ka Pekingi kohese heakskiidu, oli nn “kolm ei’d” (san bu zhengce 三不政策) Taiwani-Hiina edasiste suhete arenemises –

ei ühinemisele (bu tong不統),

ei iseseisvumisele (bu du不獨),

ei sõjalise jõu kasutamisele (bu wu不武).

Iseenesest olid Ma “kolm ei’d” parafraas kunagise president Jiang Jingguo (Chiang Ching-kuo) avaldusest, ainult et täiesti ümberpööratud kujul. Kui Jiangi 1979. aastal kuulutatud “kolm ei’d” – ei kontaktidele, ei kompromissidele, ei läbirääkimistele – välistasid igasuguse läbikäimise kommunistliku Hiinaga, siis Ma samanimeline programm – vastupidiselt – soodustas kahe Hiina vastastikust lähenemist ja koostööd. Seetõttu võib Ma Yingjiu “kolme ei’d” vaadelda pigem positiivse täiendusena Hiina Rahvavabariigi pikaajalisele poliitikale Taiwani suunal, milles samuti võib tuvastada omamoodi “kolme ei’d”, mis välistavad kahe ametliku Hiina olemasolu, Hiina ja Taiwani olemasolu eraldi riikidena ning Taiwani kuulumise suurtesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kus liikmetelt on nõutav riigi staatus. Üldjoontes oli presidendiks kandideerinud Ma sõnum suunatud neljale sihtgrupile: Taiwani valijad, HRV võimud, USA, kes on kahe Hiina küsimuses alati olnud kolmanda osapoole rollis ja laiemalt rahvusvaheline üldsus.

VaValveseisak Guomindangi esimehe ja Hiina Vabariigi president Chiang Kai-sheki memoriaalis

Valveseisak Guomindangi esimehe ja Hiina Vabariigi president Chiang Kai-sheki memoriaalis

Esimene “ei”, mille eesmärgiks on kahe Hiina ühinemise läbirääkimiste välistamine Ma ametiajal, on eelkõige sisepoliitilise tähtsusega. Selle “ei” eesmärk on kinnitada oma kaasmaalastele, kellel võis tekkida kahtlusi kahe riigi suhete parandamise tagamaades, et uus poliitika ei kujuta endast ohtu Taiwani suveräänsusele. Samuti on see sõnum Pekingile, kes järjekindlalt nimetab Taiwanit Hiina 23. provintsiks ja kellel võiksid tekkida illusioonid, et Guomindangi võit võib lõppkokkuvõtteks viia ametliku ühinemiseni. “Ei ühinemisele” oli piisavalt diplomaatiline aitamaks Ma’l laveerida, andes Pekingile mõista, et ühest Hiinast saab rääkida vaid kui väga kaugest tuleviku võimalusest, milleks taiwanlased ei ole lähiajal veel valmis ja mis eeldaks paljude tingimuste täitmist ka Hiina poolt. Samas, teine “ei” näitab siinkohal aga, et ühinemise võimalus ei ole täielikult välistatud.
Teine “ei” välistab Taiwani de jure iseseisvuse kuulutamise ja on suunatud ennekõike HRV võimudele. See on mõeldud hea tahte märgina, kuna vastandub Pekingis palju paksu verd tekitanud Taiwani eelmise presidendi ja praegu opositsioonis oleva Demokraatliku Progressiivse partei (DPP) esindaja Chen Shuibiani programmile, mis taotles saare täieliku iseseisvuse tunnustamist maailmas. Laiemalt peaks teine “ei” näitama rahvusvahelisele üldsusele, eelkõige Ameerika Ühendriikidele, et uus Taiwani valitsus ei kavatse jätkata eelmiste võimude alustatud provokatiivset mängu, mis paljude analüütikute arvates mitte ei toonud iseseisvumist Taiwanile lähemale, vaid vastupidi tegi selle saavutamise veel vähem tõenäoliseks kui enne.
Kolmas “ei sõjalise jõu kasutamisele” on ennekõike välispoliitilise tähtsusega ja on suunatud nii Hiina Rahvavabariigi kui ka teiste naaberriikide valitsustele. See tähistas võidurelvastumise vähendamise algust Lõuna-Hiina mere piirkonnas. Kohalikele taiwanlastele oli see sõnum ilmselt vähem meeltmööda, sest vaevalt et keegi neist tõsiselt kaalus sõja alustamist Hiinaga, pigem kardeti rünnakuid mandri poolt ja taheti igaks juhuks nendeks valmis olla. Ka on paljud Taiwani elanikud skeptilised, kas Peking ikka võtab “kolmandat ei’d” tõsiselt ja annab vettpidava garantii, et mingil juhul ei alustata sõjategevust.

Taiwanlased palvetamas Taipei Longshani templis

Taiwanlased palvetamas Taipei Longshani templis

Lahendamata kahe Hiina küsimus ei ole aga  ainus takistus, vaid leidub hulganisti muidki põhjuseid, mis algusest peale on raskendanud koostööd Hiina ja Taiwani vahel. Esiteks, Hiina ja Taiwani inimeste mentaliteet, ideoloogilised ja poliitilised vaated on kahe Hiina küsimuse 60-aastase ajaloo jooksul ja vastastikuse isolatsiooni tõttu kujunenud üsna erinevateks. Teiseks, taiwanlaste mõistetav hirm kaotada oma suveräänsus, sattudes suurest mandri-Hiinast majandussõltuvusse. Ning kolmandaks, erinevad põhimõtted riigijuhtimises – demokraatlik mitmeparteisüsteem vs autoritaarne ühepartei võim, ja majanduses – vaba vs tsentraliseeritud keskvalitsuse poolt kontrollitud majandus. Ei tohiks unustada ka põlistaiwanlaste (haiwai taiwanren 海外台灣人) (termin, mida kasutatakse nende inimeste kohta, kelle esivanemad saabusid saarele sõltumata Rahvusparteist ja enne 1949. aasta emigratsioonilainet) Hiina diasporaast erinevat rahvuslikku enesemääratlust. Põlistaiwanlased, kes moodustavad saare elanikkonna enamuse, ei pea suuremalt jaolt ennast hiinlasteks ning ei ihka Hiina ja Taiwani ühinemist.

Nendele punktidele on rõhku pannud opositsiooniline Demokraatlik Progressiivne partei, mis on esinenud Guomindangi poliitika terava kriitikaga. President Ma’d, kes jätkab praegu oma teist ametiaega, süüdistatakse salakokkulepete sõlmimises Pekingiga, mille lõppeesmärk on Taiwani järkjärguline integreerimine Hiina koosseisu. Ma senise seitsmeaastase presidentuuri jooksul on toimunud hulga meeleavaldusi, millest suurim ja enim kõneainet tekitanud oli eelmise (2014) aasta kevadel aset leidnud nn Päevalille tudengiliikumine (taiyanghua xuedong 太陽化學動), mille käigus üliõpilastest protestijatel õnnestus hõivata 23 päevaks Parlamendihoone (lifa yuan 立法院). Selle protestide laine kutsus esile Taiwani ja Hiina valitsuste Shanghais poolsalaja sõlmitud nn “Üle-väina kaubandus ja teenindus leping” (haixia liang’an fuwu maoyi xieyi 海峽兩岸服務貿易協議). Leping nägi ette kauba- ja tööjõuvahetuse kergendamist mandri ja saare vahel, milles  aga paljud saarlased näevad ohtu Taiwani suveräänsusele. Mõistagi olid meeleavaldajad enamuses DPP toetajad.

Üldiselt on Hiina-Taiwani suhete küsimus saare mõlema suurema partei programmis kõige olulisem punkt ning kodanike poliitilisi eelistusi määrab oluliselt nende etniline ja kultuuriline kuuluvus. Valijad, kelle enesemääratluses kaalub üle nende Taiwani päritolu, toetavad DPP’d ja suhtuvad suhete tihenemisse mandriga pigem umbusklikult; teised, kellele on olulised nende hiina juured ja majandussidemete tugevdamine Hiinaga, kalduvad GMD’i poole ja ei näe paranenud suhetes mingit ohtu.

Taiwanil eristatakse kaht võimalikku strateegiat üle-väina suhetes, mida vastavalt määratakse kahe terminiga: “vastasseis” (kangheng 抗衡) ja “kuuletumine” (hucong 扈從). Viimane on pärit Hiina impeeriumi ajast ja tähendab keisri saatjat, konsorti. DPP poliitikute väitel on juhtiv Guomindang valinud konsordi staatuse, mis teeb Taiwanist Hiina vasallterritooriumi ning võib teha saarest Pekingi “majanduspantvangi”, samal ajal kui DPP soovib jääda “vastaseisu” juurde, säilitades mandriga paraja distantsi.

Päevalille liikumine

Päevalille liikumine

Kuna kahe partei toetus valijate seas on kahe viimase valimise ajal (2008, 2012) peaaegu võrdne – väikese ülekaaluga Rahvuspartei poole –, siis võib arvata, et järgmise aasta alguses toimuvad presidendivalimised lubavad tulla pingelised ja põnevad. Poliitikaanalüütik Wu Yushani sõnul kujundavad Taiwani valijate eelistusi kõige enam kaks olulist faktorit: “võimu vahekord” ja “häälte võitmine”. “Võimu vahekorda” määravad eelkõige välised mõjutajad, nagu Taiwani rahvusvaheline positsioon ja HRV poliitika Taiwani suunal, mis on muuseas muutunud järjekindlamaks ja konkreetsemaks ühinemise küsimustes alates president Xi Jinpingi ametisse astumisest 2013 aastal. Antud juhul võib suurem surve mandri poolt mängida iseseisvust pooldava DPP kasuks. “Häälte võitmise” faktorit määravad pigem sisemised mõjutajad, nagu näiteks riigi majandusseis. Ei ole välistatud, et majandusliku võõrandumise vähenemisega võib mängu tulla hoopis mõni muu faktor, mis hakkab valijate otsuseid mõjutama. Seda tendentsi on Taiwani poliitmaastikul juba märgata, sest kumbki suurpartei on muutnud oma poliitikat mandri suunal neutraalsemaks, liikudes äärmustest (ühinemine vs iseseisvus) rohkem keskuse poole. Paariaastatagused küsitlused näitavad, et 17% Taiwani valijatest eelistaks kohest iseseisvumist, 18% pooldaks kohest ühinemist ning ülejäänud olid status quo säilimise poolt Hiina-Taiwani suhetes. Kusjuures viimaste seas võib omakorda eristada nelja gruppi, kes soovivad praeguse olukorra jätkamist järgmistel viisidel:

a) määramatus tulevikus ühineda Hiinaga (peale kompartei võimult taandumist);

b) määramatus tulevikus iseseisvuse taotlemine (kui rahvusvaheline võimuvahekord ja julgeolekusituatsioon seda lubavad);

c) otsustada tulevikus, mida aeg toob;

d) ei näe põhjust praeguse olukorra muutmiseks.

Uurimuses kajastuv on ilmselt ka põhjus, miks nii iseseisvust taotlev DPP kui ühinemist pooldav GMD on kujundanud oma programmid sedasi, et saaks hääli ka keskelt, äärmusi vältivatelt valijatelt. Kuhu langeb kaalukauss, näitavad juba veidi rohkem kui poole aasta pärast toimuvad presidendivalimised.