line line line

TEADUS: doktoritöö uuris nō-teatri elementide kohandamist uutes näidendites

Veebruari alguses kaitses Helsingi Ülikoolis doktoritöö Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Jaapani uuringute lektor Maret Nukke, kes uuris Jaapani klassikalise -teatri (14. saj) elementide kohandamist uutes 20.-21. sajandi -näidendites.

“Töös analüüsisin uute -näidendite viie kategooria parimaid näiteid. Näidendite struktuuri- ja esituse elementide analüüsi tulemusel selgus, et uutes näidendites on -teatri traditsioonilised elemendid üldjoontes kohandatud -teatri konventsioonide ja žanripiirangute raames,“ sõnas Maret Nukke. Lisaks selgus, et suurimaid raskusi valmistab uute näidendite autoritele -teatrile sobiliku intertekstuaalsuse loomine. Selleks kasutatakse tavapärase klassikalise luule laenude asemel viiteid klassikalistele -näidenditele, tsitaate modernsest kirjandusest ja luulest ning muid võtteid.

Erinevalt klassikalistest tekstidest uutes näidendites religioossus reeglina puudub – tegelaskujudena puuduvad budistlik preester või munk, ka näidendi struktuuris ei esine budistlikke palveid ja katkeid suutratest. Analüüsist järeldus, et teatud esituse elemente nagu rekvisiidid, valgustus ja lava modifitseeritakse uute näidendite puhul palju vabamalt kui teisi elemente.

Käesolevas töös kasutatakse esmakordselt tänapäevaseid adaptsiooniteooriaid, mida tavaliselt kasutatakse filmiadaptsioonide analüüsimiseks ja kategoriseerimiseks. “Oma töös väidan, et kõik -näidendid, nii klassikalised kui ka uued, on tegelikult adaptatsioonid, mis kas kohandavad kirjanduslikke ja muid allikaid või juba olemasolevaid klassikalisi -näidendeid,” selgitas Maret Nukke.

Töö uuenduslik pool seisneb esiteks selles, et see on üks esimestest monograafiatest nii läänes kui ka Jaapanis, mis käsitleb uusi -näidendeid kompleksselt ja asetab need ka rahvusvahelise eksperimentaalteatri konteksti. “Teiseks, -näidendite analüüsimisel üldiselt ei kasutata teoreetilist baasi, kuid minu doktoritöö on oma olemuselt interdistsiplinaarne, kasutades -näidendite kui adaptatsioonide olemuse selgitamiseks adaptatsiooniteooriaid,” põhjendas Maret Nukke ja lisas, et töös on loodud ka alus nii uute kui ka klassikaliste -näidendite kirjutamiseks, analüüsiks kui ka hindamiseks, kas näidend üldse kuulub -teatri traditsiooni.

Kuna uute -näidendite kirjutamise liikumine laieneb järjest kogu maailmas ja igal aastal tuleb välja üha uusi näidendeid eri keeltes, siis loob käesolev uurimus olulist etappi, kuna annab selge aluse, kuidas kirjutada ja lavastada -näidendit ettenähtud tavade järgi.

Doktoritöö pealkiri on “Exploring the Limits of Nō Theatre: Adapting the traditional elements of  in shinsaku plays” ja selle avalik kaitsmine toimus 3. veebruaril Helsingi Ülikoolis. Töö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Rein Raud ja oponent Trieri Ülikooli professor Stanca Scholz-Scionca.