line line line

TEADUS: Eesti-Türgi sõpruslepingu sõlmimise ja ratifitseerimise käsitlus

TLÜ türgi keele ja kultuuri lektor Tanno Tilgar avaldas ajalookultuuri ajakirjas Tuna (2016/2) artikli “Eesti-Türgi sõpruslepingu sõlmimise ja ratifitseerimise käsitlus”

Nüüdsed NATO-liitlased Eesti Vabariik ja Türgi Vabariik kirjutasid sõpruslepingule alla 1924-nda detsembris, ent suutsid ratifitseerimiskirjad vahetada alles kolm aastat hiljem. Süvenematagi tundub kahe sündmuse vaheline aeg pikana.

Eelnevalt oli põhjendatud lepingu Türgi poolse ratifitseerimise edasilükkumist kas vaid Laidoneri Rahvasteliidu nõukogu ülesandel Iraagi ja Türgi piiriintsidentide lahendamiseks ettevõetud missiooniga või ka selle tegevust kokku võtva, Türgi suhtes kriitilise raportiga. Need argumenteerimised tundusid üldistena. Hakkas küpsema arusaam: vaja on senisest laiema allikalise baasiga analüüsi.

Võtmeküsimuseks oli: miks ratifitseeris Türgi Suur Rahvuskogu lepingu alles 1927-nda mais? Muudest tähtsamad on järgmised aspektid. Türgi valitsus jõudis Eesti-Türgi sõpruslepingu ning sellega enam-vähem samal ajal sõlmitud Läti-Türgi ja Soome-Türgi sõpruslepingud heaks kiita veel enne Laidoneri missiooni, 8. veebruaril 1925. Pärast kindrali Iraagis käiku asjad muutusid. Kui naabrite lepingud said Türgi parlamendilt ratifikatsioonid 4. jaanuaril 1926, siis Eesti leping jäeti ootele. 1926nda mais tunnistab Türgi tolleaegne välisminister Tevfik Rüştü, et ei ole lepingu kinnitamist Laidoneri teo tõttu Eesti suhtes vaenulikus parlamendis üritanud, kuna on kartnud läbikukkumist. Et vastuseis tõepoolest eksisteeris, näitab tõik, et veel järgmiselgi kevadel, lepingu menetlemisel väliskomisjonis, nõudis saadik Ahmet Ağaoğlu kas lepingu ratifitseerimata jätmist või ratifitseerimiskirjade vahetamisega viivitamist – ühes mõista andmisega, miks nii talitatakse. Kusjuures välisminister ise pooldas lepingut komisjonile esitades selle kiiret ratifitseerimist. Järelikult viibis Türgi rahvaesindajate heakskiidu andmine sõpruslepingule seetõttu, et välisminister lihtsalt ei taodelnudki seda enne, kui oli positiivses tulemuses veendunum. Mis võttis aega.

Oluline küsimus on ka pooleaastane viivitamine ratifitseerimiskirjade vahetamisega. 1927-nda juulis kuulis Eesti Varssavi saadik Otto Strandman Türgi ametivennalt Yahya Kemalilt, et leping ei ole ikka veel ratifitseeritud… Ning Eesti pool lähtus sellest infost detsembrini, kuni lepingu ratifitseerimiskirjad äkki ootamatult vahetati. Kas Y. Kemal tõepoolest asjast ei teadnud või üritas nii – nagu Ahmet Ağaoğlu oli nõudnud – ratifitseerimiskirjade vahetamisega venitada, selgub ehk edaspidi.

Millal jõustunuks sõprusleping siis, kui kõik läinuks, nagu pidanuks? Võrdlusmomendiks on siinkohal Läti-Türgi ja Soome-Türgi sõpruslepingud, mille ratifitseerimiskirjad said vahetatud vastavalt 1926-nda oktoobris ja novembris. Ehk Eesti kaotas natuke üle aasta.

Mis jäi seetõttu tulevikku või olemata? Olulisematest arengutest viibisid ligikaudu aasta läbirääkimiste alustamine Eesti-Türgi majanduslepingu sõlmimise üle ning diplomaatiliste suhetesse astumine. Viimasest omakorda tulenes peakonsulaadi asutamine Türgi asemel Kreekasse.

Lepingut menetleti kaua, peaaegu 3 kuud, ka Riigikogu väliskomisjonis. Olulisimana kardeti lepinguga kahjustada Suurbritannia huve. Kusjuures Suurbritannia saadik Eestis ja Lätis, Sir Tudor Vaughan pidas hirmu alusetuks. Märtsil lõpul tekkis osadel väliskomisjoni liikmetel ehk kahel Demokraatliku Liidu saadikul ja võib-olla ka mõnel nende pooldajal mainitud põhjusel komisjoni istungil konflikt välisminister K. R. Pustaga, kes pärast seda esitas tagasiastumisavalduse. Konflikti lahenemine on samuti seotud Vaughaniga. 21. aprillil sai Vaughan Tallinnas Prantsuse saadik Vienne’ilt teada, et lahkumisavalduse esitamine on seotud sõpruslepingu ratifitseerimisega. Kusjuures Vienne ei pooldanud Pusta tagasiastumist, kuna arvas, et teda olnuks raske asendada. Veel samal päeval kohtus Vaughan samuti Demokraatlikku Liitu kuuluva Riigivanema J. Jaaksoniga. Leping kinnitati ning Pusta jäi ametisse.

Veel äratavad tähelepanu Eesti ja Türgi diplomaatide kommunikatsiooniraskused. Eestlased said sõpruslepingu kinnitatuse kohta Türgi Suur Rahvuskogus vähemalt neli enneaegset teadet ja ühe teate, milles lepingu kinnitatust alusetult eitati.