line line line

MA tööd 2015/2016

“Tarmeko LPD OÜ mööbli turupositsiooni arendamine Hiina turul”, Mairo Kooser
Juhendajad: dots. Tõnu Roolaht ja prof. Urmas Varblane

Käesolevas magistritöös uuriti võimalusi, kuidas mööbliettevõte Tarmeko LPD OÜ saaks arendada oma turupositsiooni Hiinas. Järjest kasvutrendi näitav Hiina keskklass moodustab Tarmeko LPD OÜ mööbli potentsiaalse tarbijaskonna.

Magistritöö eesmärk oli anda soovitusi Tarmeko LPD OÜ mööbli turupositsiooni arendamiseks Hiina turul. Magistritöö tulemused andsid vastuse küsimustele, missuguseid eripärasid peab arvestama, et olla edukas võõral turul, millist positsioneerimisstrateegiat kasutada ja kes on sihtrühm.

Analüüsimeetoditest kasutati juhtumiuuringut, kuna uurimistöö tegemiseks vajalik teave põhines ettevõtte ja koostööpartnerite senisel kogemusel. Andmete kogumiseks viidi läbi struktureerimata intervjuu ja koguti vastused küsimustikule oma koostöö-partneritelt, kes andsid hinnangu Tarmeko LPD OÜ mööblibrändide omaduste ja bränditeadlikkuse kohta. Empiirilises osas anti ülevaade Hiina majandusest, mööbliturust ja Tarmeko LPD OÜ brändide -Tarmeko Kids ja Tarmeko Nordic –  sobituvusest sellega. Uuriti Hiina tarbijasegmente ja sihtturu eripärasid.

Uuringu käigus tuli välja, et Hiina keskklass on mitmekihiline, kui vaadelda neid sissetuleku suuruse ja vanuse järgi. Sissetulekute järgi on Tarmeko Kidsi sihtrühmaks nii vähem jõukas kui ka jõukas keskklass, seevastu Tarmeko Nordicu puhul moodustab sihtrühma jõukas keskklass. Samuti jõuti töös järeldusele, et kohalike äritavade järgimine on oluline kaubandussuhete arendamiseks Hiinas.

Magistritöö analüüsi alusel on näha, et Hiina tarbijad hindavad naturaalset, keskkonnasäästlikku, ohutut ja kvaliteetset hea disainiga mööblit, mistõttu leidis töö autor, et Tarmeko LPD OÜ mööbel sobitub Hiina mööblituru konteksti ja võib eeldada, et see vastab Hiina tarbija ootustele.

“Euroopa Liidu siseturu kaitsemeetmete mõju ausa konkurentsi taastamisele: Hiina Rahvavabariigist pärit kinnitusdetailide impordi kaasus”, Targo Podekrat
Juhendaja: Katre Luhamaa, PhD

26. jaanuaril 2009 jõustus Nõukogu määrus (EÜ) nr. 91/20091, millega kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavatele Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“) pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes. Määruse eesmärk oli ausa konkurentsi taastamine ühenduse siseturul.

Magistritöö eesmärgiks on uurida määruse tegelikku mõju EL turule ning lõpptarbijatele. Selleks analüüsitakse, kas määruse vastuvõtmise protsess oli läbipaistev ning vastas EL õiguse nõuetele, milline oli määruse mõju liikmesriikidele ning nende ettevõtetele; kas lõppkokkuvõttes saavutati määrusega soovitud eesmärk. Lähtuvalt käesoleva töö spetsiifikast ja eesmärgist kasutatakse uurimisküsimustele vastamiseks kvantitatiiv-kvalitatiivset ehk mixed – meetodit.

Töö keskse hüpoteesi järgi ei ole antud määruse kehtestamisel komisjon ega nõukogu korrektselt rakendanud proportsionaalsuse põhimõtet. Lisaks ei ole laiemalt arvestatud ühenduse huvidega; arvesse on võetud vaid Euroopa Tööstuslike Kinnitusdetailide Instituudi poolt liidu tootjate nimel esitatud kaebust HRV-st pärit rauast või terasest kinnitusdetailide ja sellest tuleneva olulise kahju kohta.

Magistritöö käigus tehtud analüüs näitas, et kehtestatud dumpinguvastased meetmed ei ole ühenduse sektori olukorda märkimisväärselt parandanud, sest dumpinguvastane tollimaks kehtestati ainult HRV-st pärit teatud kinnitusdetailide suhtes. Küll muutus HRV-st pärit kinnitusdetailide osakaal ühenduse siseturul, mis langes antud määruse kehtivusaja jooksul 26%-lt 0,5%-ni, kuid asendus samal ajal teistest riikidest (peamiselt Malaisia, Vietnam, Taiwan ja Tai) pärit toodanguga. Sellest tulenevalt kaasnes automaatselt hindade tõus ühenduse turul, sest HRV-st pärit toodete import ei olnud enam kasumlik ning uutelt tootjatelt Kagu- Aasiast hangitud kaubad olid 30% – 40% kallimad kui HRV tootjate omad. Lõpptulemusena maksid määrusest tingitud hinnatõusu tegelikult kinni importijad ja ühenduse lõpptarbijad.

„Gifts make salves just as whips make dogs: Re-examining neo-colonialism in the context of China’s cooperation with the African continent.“, Katrin Winter
Juhendaja: prof. Eiki Berg

Käesolev magistritöö mõtestab ning analüüsib neokolonialismi kontsepti Hiina-Aafrika suhete kontekstis, erilise rõhuaestusega Hiina suhetele Zimbabwega. Vaatluse all olid viis välispoliitilist meetodit, mille abil Hiina teostab oma välispoliitikat Aafrikas: arengukoostöö, ressursside-ja turu laiendamine, välismaised otseinvesteeringud, infrastruktuuri projektid ning pehme jõud. Nimetatud sõltumatuid muutujaid uuriti kõigepealt terve Aafrika kontekstis ning seejärel Zimbabwe kontekstis.

Nimetatud viie sõltumatu muutuja uurimiseks on töös analüüsitud nii empiirilisi tõendeid, mis põhinevad uurival ajakirjandusel, ametlikel kaubandusnäitajatel, avalikult kättesaadavatel andmebaasidel, kui ka Hiina ja Zimbabwe riiklikke poliitikapabereid, kohalike ja rahvusvaheliste liidrite arvamusi ja mõttekodade raporteid. Töö on üles ehitatud ressursi geopoliitika ning neokolonialismi teoreetilisele võrgustikule, kusjuures ressursi geopoliitika võimaldab Hiina-Aafrika suhteid vaadelda laiemas raamistikus ning neokolonialism tagab spetsiifilisema vaatepunkti.

Põhinedes viiele kaasaegsele neopoliitika tunnusmärgile: (1) märgatav asümmeetria suhetes; (2) koloniseeritud riigile omastatav roll suhetes; (3) erinevad neokolonialismi elluviijad; (4) eelnevate koloniaalsuhete eelduse puudumine ja (5) mõju levik mitmetes valdkondades leiti, et Hiina võimu Aafrika mandril ning eriti Zimbabwes saab nimetada neokolonialistlikuks, kuid on tähtis märkida, et nn koloniseeritud riigil endal on selles suhtes oluline roll kanda ning säärased suhted ei ole sundviisilised.

“Milline on kurdi faktori mōju Türgi sise-ja välispoliitika julgeolekustamisele”, Alice Lõhmus
Juhendaja: Dr. Stefano Braghiroli

Magistritöö eesmärgiks oli uurida kurdi faktori mõju Türgi sise-ja välispoliitika julgeolekustamisele ajavahemikus 2013-2016. Peamine fookus oli suunatud nö. Suruçi pommirünnakule juulis 2015, mille tagajärjel rahuprotsess PKK ja võimude vahel lõppes.

Magistritöö raames kombineerisin nii kõneakti diskursust Kopenhaageni koolkonna raames kui ka praktilist diskursust Pariisi koolkonna raames. Minu metodoloogiaks oli diskursuse analüüs. Selle raames vaatlesin Türgi meediat, peamiselt Hurriyet Daily News inglise keelset ajalehte ning nii AKP kui ka HDP ametlikke väljaandeid. Antud töö raames viisin läbi 27 intervjuud nii AKP, HDP ning kodanikuühiskonna ekspertidega, mis maalis teistsuguse pildi ametlikust diskursusest, mida Türgi ning vahel ka rahvusvaheline meedia kajastab.

Töö analüüsis, millised sündmused viisid rahuprotsessi lõppemiseni ja kuidas seda Türgi meedias julgeolekustati – seda tõestas ka AKP võit novembris. Samas näitavad AKP, HDP ja ekspertidega tehtud intervjuud seda, et intervjueeritavad ei ole AKP diskursust nö. vastu võtnud. Intervjuud loovad teistsuguse pildi, pannes rõhku humanitaarsele poolele, mis ametlikus diskursuses puudub. Samuti erinevad arusaamad rahuprotsessi lõppemisest ja julgeolekustamiseni viinud sündmustest ning arusaamad edasistest rahuläbirääkimistest.

Türgi meedia on väga monitooritud ning adekvaatse pildi maalimine kurdide olukorrast võib olla raske. Antud töö proovis seda analüüsida kombineerides nii kahte teooriat kui ka nii ametlikku ning mitteametlikku diskursust.

“Hiina Rahvavabariigi strateegiline kultuur ja ‘rahumeelse tõusu’ poliitika”, Juhan Kinks
Juhendajad: Holger Mölder; Eiki Berg

Strateegiline kultuur proovib, lihtsustatult öelduna, pakkuda vastust küsimusele, miks käituvad riigid samasugustes julgeolekusituatsioonides erinevalt. Strateegilise kultuuri kontseptsioon võeti julgeolekupoliitika analüüsis kasutusele külma sõja aegse tuumakonfrontatsiooni tingimustes ning praeguseks on tuvastatav vähemalt kolm akadeemilist põlvkonda strateegilise kultuuri uurijaid, ent ühtset uurimistraditsiooni või arusaama mõiste sisust ja teaduslikust rakendamisest ei ole siiani välja kujunenud. Ainus, millega enamik autoreid nõustub, on, et strateegilise kultuuri kontseptsiooni tuleks tihedamini praktikas kasutada, võimaldamaks ka teoreetilise osa edasist arendamist. Töö autor näeb läbimõeldult kasutataval strateegilisel kultuuri mudelil olevat arvestatavat potentsiaali riikide julgeolekupoliitilise käitumise etteaimamiseks.

Käesolev magistritöö ongi praktiline katse, rakendamaks strateegilise kultuuri kontseptsiooni praktikasse, tehes seda Hiina Rahvavabariigi näitel. Töö mahukaimas osas kaardistatakse, vastavalt valitud mudelile, Hiina RV strateegiline kultuur ning töö teises pooles keskendutakse „rahumeelse tõusu“ poliitikale ning selle suhestumisele eelnevalt kaardistatud strateegilise kultuuriga.  Põhjalikumalt  peatutakse  Lõuna-Hiina  mere  vaidlusalastel  territooriumidel  toimuval, mida  magistritöös  kasutatakse  ühe  näitena  Hiina  Rahvavabariigi  strateegilisest kultuurist tulenevast käitumisest.

Kokkuvõttes jõutakse töös järeldusele, et riigi strateegiline kultuur on ajas muutuv ning see peab paika ka Hiina Rahvavabariigi puhul – võrreldes näiteks 25 aasta taguse ajaga on muutunud riigi välispoliitiline orientatsioon ning ambitsioonikuse tase, mis muuhulgas ei välista, muude faktoritega segatuna, jõu kasutamist strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.